ESIMENE PEATÜKK

Kord tegeles üks kutt kogu päeva omal juustest täide raputamisega. Arst ütles, et tal ei ole juustes täisid. Kui ta oli kaheksa tundi duši all olnud, seistes tund tunni järel kuuma vee all ja piineldes putukate käes, tuli ta duši alt ära ja kuivatas end ning tal olid ikka veel täid juustes; tegelikult olid putukad kõikjal üle tema keha. Kuu aja pärast olid tal putukad kopsudes.
Kuna tal polnud midagi muud teha ega millelegi muule mõtelda, siis hakkas ta uurima täide elutsüklit teoreetiliseski plaanis ja võttes appi Britannica püüdis ta tuvastada, et missuguste satikatega nimelt tegemist on. Ta luges mitmetest eri liikidest ja viimaks märkas ka avalooduses elavaid putukaid ning leidis, et tema omad on lehetäid. Peale selle otsuse langetamist oma peas ei muutunud see enam kunagi, hoolimata sellest, mida teised talle ütlesid... Näiteks seda, et „lehetäid ei hammusta inimesi“.
Nad ütlesid seda talle, kuna satikate lõppematu hammustamine teda piinas. Ta ostis ühest suuremas jaos Kalifornias esindatud ketti kuuluvast 7-11 köögiviljakauplusest endale purkide viisi pihustatavat Raidi, Black Flagi ja Yard Guardi. Kõigepealt pihustas ta maja, siis ennast. Yard Guard paistis kõige paremini toimivat.
Mis puutub teoreetilisse külge, siis ta nägi täide elutsüklis kolme staadiumit. Esmalt anti need talle tema nakatamiseks edasi nende poolt, keda ta nimetas Putukakandjateks, kes aga ei saanud aru oma rollist putukate laialikandmisel: selle staadiumi jooksul polnud putukatel ei lõugu ega suiseid (selle sai ta teada oma teadusliku uurimustöö nädalate jooksul, mis on ebatavaliselt õpetlaslik asjatoimetus kuti jaoks, kes töötab Handy Brake and Tire töökojas reguleerides inimestel piduritrumleid). Putukakandjad ei tundnud seega midagi. Tal oli kombeks istuda oma elutoa kaugemas nurgas jälgides sisenemas igasugu Putukakandjaid — enamikku neist tundis ta juba mõnda aega, aga mõned olid ka uued — kaetud lehetäidega selles iseäralikus mittehammustavas staadiumis. Ta justkui naeratas endamisi, sest ta teadis, et satikad kasutasid seda isikut ära ja et too polnud ilmselt sellest just sillas.
„Mida sa muigad, Jerry?“ ütlesid nad.
Tema aga ainult naeratas.
Järgmises staadiumis kasvatasid putukad tiivad või midagi, aga need polnud ikkagi päriselt tiivad; igatahes, need olid funktsionaalset laadi jätked, mille abil said nad sülemleda, ja niimoodi nad ka rändasid ja levisid — ja ka justnimelt temale. Sel hetkel oli kogu õhk neid täis; see tegi tema elutoa ja kogu maja häguseks. Selle staadiumi kestel püüdis ta neid mitte sisse hingata.
Kõige enam aga oli tal kahju oma koerast, sest ta nägi putukaid temale maandumas ja kõikjale üle tema asumas, ning ilmselt jõudmas koera kopsudessegi nagu need olid tema omades. Ilmselt — vähemalt nii tema kaasatundmise võime talle ütles — koer kannatas samapalju kui tema. Kas ta peaks koerast tolle heaolu nimel lahti ütlema ja ta ära andma? Ta otsustas, et ei: koer oli nüüdseks pöördumatult nakatatud ja kannaks putukad endaga kõikjale.
Mõnikord seisis ta koos koeraga duši all, püüdes koeragi puhtaks pesta. Tal ei olnud koeraga rohkem edu kui iseendaga. Oli valus näha koera kannatamas; ta ei loobunud kunagi püüdmast teda aidata. Mõnes mõttes oli just see halvim selle kõige juures, looma piinad, kes saa kaevata.
„Mida perset sa päevad läbi selle neetud koeraga duši all teed?“ küsis ükskord tema seltsimees Charles Freck selle ajal sisse astudes.
Jerry ütles: „Ma pean need lehetäid temast eemale saama.“ Ta tõstis Maxi, oma koera duši alt välja ja hakkas teda kuivatama. Charles Freck vahtis lummatuna, kuidas Jerry nühkis titeõli ja talki koera kasukasse. Üle kogu maja olid kuhjatud ja laiali loobitud putukamürgi purgid, talgi, titeõli ja nahahooldusvahendite pudelid, enamik neist tühjad; ta läks nüüdseks mitu purki päevas.
„Ma ei näe kuskil lehetäisid,“ ütles Charles. „Misasi see lehetäi on üldse?“
„Juhtumisi tapab see su,“ ütles Jerry. „Just see ongi lehetäi. Nad on mu juustes, mu nahas ja mu kopsudes ja see kuradima valu on väljakannatamatu — ma pean haiglasse minema.“
„Aga kuidas siis mina neid ei näe?“
Jerry pani maha koera, kes oli seni rätikusse mähitud, ja põlvitas narmas riidetüki kohale. „Ma näitan sulle ühte,“ ütles ta. Narts oli lehetäidega kaetud; nad kargasid igaltpoolt ülesse, üles ja alla, mõned kõrgemale kui teised. Ta otsis ühe eriti suure, sest inimestel oli raskusi nende nägemisega. „Too mulle pudel või purk,“ ütles ta: „kraanikausi alt. Me paneme kaane või korgi peale ja ma saan selle kaasa võtta, kui ma arsti juurde lähen, ja ta saab seda analüüsida.“
Charles Freck tõi talle tühja majoneesipurgi. Jerry jätkas otsimist ja lõpuks leidis lehetäi, kes hüppas vähemalt meetri kõrgusele õhku. Lehetäi oli kuskil kolme sentimeetri pikkune. Ta püüdis selle kinni, tõi selle purgi juurde, pistis hoolikalt sisse ja keeras korgi peale. Siis hoidis ta seda võidurõõmsalt. „Näed?“ ütles ta.
„Jahhhhh,“ ütles Charles Freck, silmad jõllis kui ta purgi sisemust takseeris. „Ohoh! Kui suur!“
„Aita mul arstile uurimiseks veel leida,“ ütles Jerry, jälle nartsu kohale kükitades, purk ühes.
„Muidugi,“ ütles Charles Freck, ja tegigi nii.
Poole tunniga kogusid nad kolm purgitäit satikaid. Charles, kuigi ta polnud veel kuigi vilunud, leidis ühed kõige suurematest.
Oli keskpäev, juunis 1994. Kalifornias, odavate aga vastupidavate plastmajade laiuvas rajoonis, mis oli juba ammugi avalate poolt maha jäetud. Jerry oli kunagi varem pihustanud metallivärvi kõikjale akendele, et valgust väljaspool hoida; tuba valgustas põrandalamp, mille külge keeratud kohtvalgustid särasid päeval ja öösel, et tühistada tema ja ta sõprade jaoks aja olemasolu. See meeldis talle: talle meeldis ajast lahti saada. Seda tehes sai ta keskenduda tähtsatele asjadele ilma neid katkestamata. Nagu seegi: kaks meest põlvitamas narmas riidetüki kohal leides putuka putuka järel ja pistes need purki.
„Mis me nende eest saame,“ ütles Charles Freck päeva edenedes. „See tähendab, et kas arst annab mingi lunaraha või midagi? Auhinna? Midagi süüa?“
„Ma saan niimoodi nendevastase ravimi täiustamisele kaasa aidata,“ ütles Jerry. Valu, pidev nagu see oli, oli muutunud talumatuks; ta polnud kunagi sellega ära harjunud ja ta teadis, et ei harjugi. Tung, himu minna jälle duši alla kiskus teda enda võimusse. „Kuule,“ ägas ta püsti tõustes, „jätka sa nende purkidesse toppimist kuni ma end väheke kastan või nii.“ Ta hakkas duširuumi poole minema.
„Olgu,“ ütles Charles pikad jalad vabisemas kui ta purgi kohale kummardus, peopesad vastamisi kokku pressitud. Eksveteranina oli tal siiani hea kontroll lihaste üle; ta ulatuski purgini. Ent ta ütles äkitselt: „Jerry, kuule — need putukad nagu natuke hirmutavad mind. Mulle ei meeldi nendega siia üksinda jääda.“ Ta tõusis püsti.
„Kanapasavärdjanägu,“ ütles Jerry, ahmides valu käes õhku kui ta vannitoas hetkeks kangestus.
„Kas sa ei võiks —“
„Ma pean end kastma!“ Ta lõi ukse kinni ja kruttis duši nuppe. Vett hakkas tulema.
„Ma kardan siin.“ Charles Frecki hääl kostus tuhmilt, kuigi ta ilmselt karjus kõva häälega.
„No aga mine siis perse!“ karjus Jerry talle vastu ja astus duši alla. Mille kuradi jaoks need sõbrad veel head on? küsis ta endalt kibedalt. Mitte millekski, mitte milleski! Mitte kuradima millekski!
„Kas need värdjad nõelavad?“ hüüdis Charles täitsa ukse juurest.
„Jah, nad nõelavad,“ ütles Jerry ja hõõrus šampooni oma juustesse.
„Seda ma arvasin.“ Paus. „Kas ma võiksin käsi pesta, et nad maha saada ja siis sind oodata?“
Kanapask, mõtles Jerry kibedas raevus. Ta ei ütelnud midagi; ta lihtsalt jätkas pesemist. See tõbras ei väärinud vastust... Ta ei pööranud Charles Freckile mingit tähelepanu, ainult endale. Oma enese elulistele, nõudlikele, hirmsatele, tungivatele vajadustele. Kõik muu peab ootama. Aega polnud, aega ei olnud; neid asju ei saanud edasi lükata. Kõik muu oli teisejärguline. Välja arvatud koer; ta muretses Maxi, oma koera pärast.

/---/